Aususe ja õigluse ja sõnavõlu terviseks. Olgu selle õhuruumi alguses kirjas Artur Alliksaare 'Sidruniballaad' - kirjutis, mis on minuga olnud juba aastaid. Heas ja halvas. Mõnus absurdne ja fantastiline lugu. Alati inspiratsiooniks.
Kuu, naerust kollase näoga,
tüdinuna ujumast taevajões,
väänab välja oma
tumesinised supelpüksid
ja heidab sidrunipuu
võrasse puhkama.
Kuni ta magab, sügavalt nagu noor loom,
sünnivad väiksesed sidrunid
ja krimpsutavad hapult
suukesi.
Uudistades üksteist, märkavad nad äkki kuud,
kelle põsed on unenägudest pisut punnis.
"Milline kummaline, milline naljakas sidrun,
ja kui suur!"
ütlevad sidrunijõmpsikad
ja lasevad talle kuklasse nipsu.
Kuu ärkab, kuid ei mõtlegi solvuda.
Ta ringutab magusalt
ja hakkab oma väikestele sugulastele vestma
kuumuinasjutte, mida on mitu miljonit tosinat
ja veel rohkemgi ja millest
ükski teist ei korda.
Kuni kuu jutustab, rändavad tema asemel väikesed sidrunid
taevamaastikke.
Ööd on aga pimedad, ja
mis saab siis, kui keegi tuleb,
võtab kuu sidrunipuust,
viib ta koju ja pigistab ta mahla tilkhaaval oma
teeklaasi kihisema?!
