Minust

Tere!

Mina olen Kadri. Mulle meeldivad lood. Igasugusel moel: kirjutatud, jutustatud, näideldud, joonistatud jne. Ja mulle meeldib kirjutada. Ühtäkki, koos isetehtud inimese saabumisega, pöördus elu pea peale ning tekkis hetk elustada unistus kirjutamisest. Ühest küljest enesele ja neile, kes viitsivad lugeda, neist lugudest, millega kokku puutun. Olgu need siis juhtumised elust enesest või õnnelikud kohtumised raamaturiiulis, raadiosagedustes, teatrisaali pimeduses, kontserdikäras, köögisaginas või mujal.

Aga selles rohkemgi olen mõelnud, et võiksin kirjutada teistele. Sina räägid ja mina kirjutan. Kõige suurema kirega kirjutan inimestest, näiteks kelmikaid kokkuvõtteid silmapaistvatest kolleegidest või kallitest lähedastest, pilkupüüdvaid tutvustusi meeskonnaliikmetest, sisukaid soovitusi, armsaid meenutusi või misiganes muud, mil vaja kedagi kirjeldada. Ka inimeste tegemised kuuluvad samasse kategooriasse. Seega, kui Sul on vaja sõnadesse panna oma tegevuse kirjeldus või tõmmata tähelepanu kellegi teise tegevusele, võin ka kasulikuks abimeheks osutuda.

Veebilehtede, uudiskirjade, blogipostituste ja muu säärase osas võime samuti kaubale saada. Kui teema on inspireeriv, siis süttin kiirelt ja enamasti heleda leegiga.

Küllap on paslik mainida sedagi, et kirjutamine ei ole minu õpitud amet. Professionaalsusega ma seega ei kelgi. Kompenseerin viimase puudumist teatava annuse andega ning teist samapalju sisemise sooviga kirjutada. Lisaks olen vankumatult veendunud, et sõnades on võluväge, eriti kui need on südamega valitud. Maailmaparandusinsener minus noogutab siinkohal hoogsalt. Ametilt olen lastefüsioterapeut. Hetkel võtab peamise tähelepanu kodus toimetav pisikene inimene ning pooleliolev doktoritöö neurorehabilitatsiooni telgitagustest. Tööelu on mind kostitanud mitmete juhtivate rollidega tervishoiuvaldkonnas. Kõige selle saateks olen alati olnud ennastunustav raamatusõber ning salakirjutaja. Sõnamaagia on mind saatnud sest saati kui mäletan.

Kuidas see Sidruniballaad kõigesse puutub... Sa tõenäoliselt mõtled. Artur Alliksaar kirjutas sellise pealkirjaga luuletuse, millesse ma põhikoolis armusin ja mis on minu jaoks mu kirjutamisunistuse alguse tähiseks. Samuti võtab see kaunis sõna oskuslikult kokku selle, mida oma kirjutamisega soovin kõige enam saavutada - teha haput elu grammikese nauditavamaks. Sidrunid on mulle alati meeldinud. Ergas pealehakkamine samuti. "Kui elu annab sulle sidruneid, tee neist limonaadi" on üks mõtetest, mis mu suunurgad jätkuvalt ülespidi veab ning sobib ideaalselt iseloomustama mu vaadet eluspüsimisele. Ühesõnaga, sidruniballaad lihtsalt sobis minu tegemiste pealkirjaks.






Loodan, et kohtume!