Mul on üks hobi: raamatukuhjade ringitõstmine. Tõele otsa vaadates pean õnnelikult tunnistama, et ma armastan raamatuid, aga mul on alati häbiväärselt vähe aega lugeda. Raamatute omamisega ja nendega koos elamisega on teine lugu. Aega pole vaja. Lihtsalt ruumi. Seda muidugi ka üleliia palju pole, aga natukene siiski. Ja nii ma siis oman raamatuid. Tõstan neid kuhjast kuhja, nuusutan ja unistan lugemisest. Loen ju ka ning pärast tahan loetust lobiseda, sellele mõelda ja sellest kirjutada. Nupukam lugeja juba mõistab, et mu raamatuarmastus ei ole salajane. See paistab kaugele välja, mistõttu on inimesi, kes aeg ajalt küsivad, mida nad võiksid lugeda ja siis ma muidugi arvan ühtteist. Olgu siis siingi kirjas mõned soovitused. Saab keegi ehk küsimatagi vastuse või paar.
Mu lemmikud:
“Oodates Bojangles’it” Olivier Bourdeaut
Eesti Raamat, 2017 | tõlkinud Kaja Riesen
🌕🌕🌕🌕🌕 + 🥲
Raamatu tegevus toimub osaliselt hullumajas, aga kogu raamat ise on võrdlemisi pöörane. Ennekõike on tegu armastuslooga, mille traagikat on kergem taluda, sest autoril on see õnnestunud kirja panna hoogsalt läbi õnnelikkuse prisma.
On tingimusteta armastus. On naine, kes elab omades reeglites ja mees, kes teeb seda samuti. Tantsivad läbi elu, naudivad piirideta. On laps, kes kasvab ses segaduses ja (valdavalt) jutustab nende loo.
Väga hea mõtteaine vallatu vaimuga elamisest ja selle taltsutamatuse ilust ja valust.
-------
Ray Bradbury “Võilillevein”
kirjastus Paradiis, 2018 | tõlkinud Laine Hone | 288 lk
🌕🌕🌕🌕🌕 + 🙃
Ostsin selle raamatu kunagi kaane pärast. Minu jaoks imeilus ja innustav. Ei pidanud pettuma: raamat on lahe. Lihtne aga sügav. Omanäoliste kirjelduste ja metafooridega täidet nauditav lugemine. Ergastab nii loomingulisust kui elu üle mõtlevaid ajukäärde.
Douglas, 12-aastane poiss ning tema lähikondsed ja ümberkaudsed on need, kelle suvejuhtumistest raamat räägib. 1928. aasta ameerikamaal. On elusolemisetunnet, surmapuudutust, ealiste iseärasuste kaunidust ja kurbust, harjumuste jõudu, armastuse vingerpusse, õhkamist õnne järele ning muudki, mis elust teeb elu. Ja keldrisse kogunev võilillevein, mis aitab möödasuhisevat suve kollektsioneerida ja meenutada.
Soovitan.
Ise loen kindlasti veelkord.
-------
Kristiina Ehin “Viimane monogaamlane. Jutud 2009-2011.”
Pegasus, 2011 | 96 lehekülge
🌕🌕🌕🌕🌕+😄
See on minu meelest geniaalne raamat. Autor võtab lihtsa absurdi ja elava fantaasia ning laseb sulel liuelda. Tulemuseks on humoorikas jutukogu, kus suhte-ja eluasjad saavad illustreeritud. Lugesin seda kunagi ennemuistsel ajal ja olin vaimustatud. Nüüd, uuesti lugenuna, olen lisaks veel lummatud. Kui andekas ja elutark peab olema, et sellise teosega hakkama saada. Minu väga suur lemmik.
Stiilinäiteid, et mu vaimustus ei hullutaks neid, kel säärane maitse pole, valele teele:
…”Hiljuti avastasin, et mu mehe pea käib kukla tagant lahti. Ma polnud seda varem märganud. Seal on sur Luuk. Kur Jaan pärast väsitavat tööpäeva koju tuleb, teeb ta luge lahti ja võtab oma aju välja. Need tossavad laua peal, Jaan aga sirutab jalad diivanil välja ja vaatab mind õnnelike ja uimaste silmadega.”
…”Ta õpetas mind vaatama oma kujutist vary kudu. See andis palju parema tulemuse kui enesekriitiline ja pealiskaudne peegli ees keerutamine.”
…”Ilus Küsimus võpatas ja hetis oma põhjamaised sirged soomeugrilase juuksed suure kaarega üle pea. Aga juuksed ei langenud enam alla, vaid jäidki püsti.”
Ikka veel itsitan🤭 Aitäh, Kristiina Ehin!
-------
Berit Kaschan “Täna piisab vähesest”
Püant, 2022 | 61 lk
🌕🌕🌕🌕🌕 + 🥰
Ma juubeldan luuletusi lugedes pigem harva, aga tahaksin tihti. Luule on üks mu lemmikuid žanre sõnakunsti maailmas. Nutikas luuletamine on minu jaoks üks kõige lahedamatest supervõimetest. Küll olen mõelnud, et tahaks elada Jüri Üdi, Artur Alliksaaare, Doris Kareva, Elina Naani peas. Selles luulele, loomingule pühendet sektoris. Ma kujutan ette, kuidas ma nende inspiratsioonis ja loomingulisuses kümbleksin, nägu naudingust naerul. Nii nagu on nad mulle pakkunud pärastlõunaminuteid, hommikuhetki, hiliseid õhtutunde, isegi päevi, mida hiljem kirjeldan
#hinghüppabinspiratsioonist või #ohkuiisevaidoskaks ja palju aega hiljem veel heldimusega meenutan.
Möödunud pühapäeval lisandus sellesse nimekirja uus nimi: Berit Kaschan. Tema teostekogu “Täna piisab vähesest” oli üle pika aja lugemis- ja kogemiselamus. Siiamaani hõljun ja särtsun ja haistan, üle ei paista minevat. Ootan uusi kohtumisi (teiste) kuupealtkukkujatega. Kes loevad, need teavad.
Laske lahkesti hea maitsta!
