Aususe ja õigluse ja sõnavõlu terviseks. Olgu selle õhuruumi alguses kirjas Artur Alliksaare 'Sidruniballaad' - kirjutis, mis on minuga olnud juba aastaid. Heas ja halvas. Mõnus absurdne ja fantastiline lugu. Alati inspiratsiooniks. Kuu, naerust kollase näoga, tüdinuna ujumast taevajões, väänab välja oma tumesinised supelpüksid ja heidab sidrunipuu võrasse puhkama. Kuni ta magab, sügavalt nagu noor loom, sünnivad väiksesed sidrunid ja krimpsutavad hapult suukesi. Uudistades üksteist, märkavad nad äkki kuud, kelle põsed on unenägudest pisut punnis. "Milline kummaline, milline naljakas sidrun, ja kui suur!" ütlevad sidrunijõmpsikad ja lasevad talle kuklasse nipsu. Kuu ärkab, kuid ei mõtlegi solvuda. Ta ringutab magusalt ja hakkab oma väikestele sugulastele vestma kuumuinasjutte, mida on mitu miljonit tosinat ja veel rohkemgi ja millest ükski teist ei korda. Kuni kuu jutustab, rändavad tema asemel väikesed sidrunid taevamaastikke. Ööd on aga pimedad, ja mis saab siis, kui keegi tuleb, võtab kuu sidrunipuust, viib ta koju ja pigistab ta mahla tilkhaaval oma teeklaasi kihisema?!
‘Sidruniballaad’ – see luuletus.
&